Euroopa haridusterminoloogias on levinud õppimise jaotamine: formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks õppimiseks. Mõistmaks, mida kujutab endast mitteformaalne õppimine, on oluline teada ka selle erinevusi võrreldes formaalse ja informaalse õppimisega.
Formaalõpe toimub enamasti koolikeskkonnas ning on õppekavade alusel organiseeritud. Formaalõpe on eesmärgistatud ja seda viivad läbi spetsiaalse ettevalmistuse ja kvalifikatsiooniga õpetajad. Õpieesmärgid seatakse enamasti väljastpoolt, õppimisprotsessi jälgitakse ja hinnatakse. Formaalõpe on kuni teatud taseme või eani kohustuslik.
Informaalne õpe on õppija seisukohast lähtudes eesmärgistamata õppimine, mis toimub igapäevaelu situatsioonides (näiteks perekonnas, töökohas, vabal ajal jne.). Informaalse õppe tulemused ei ole enamasti õppija jaoks koheselt nähtavad.
Mitteformaalne õppimine on see, mis leiab aset väljapool kooli ning on ette võetud teadlikult, eesmärgiga end arendada. Mitteformaalne õpe võib toimuda väga erinevates keskkondades (näiteks looduses), mille puhul õpetamine ja õppimine ei pruugi olla ainuke ega peamine otstarve. Mitteformaalne õpe on samuti eesmärgistatud, kuid vabatahtlik. Läbiviijad võivad olla nii professionaalsed koolitajad kui ka näiteks vabatahtlikud või omaealised.
Mitteformaalne õppimist võib kirjeldada kui inimese teadlikku arenemist sotsiaalses keskkonnas (east sõltumata), mida iseloomustavad järgmised omadused:
Mitteformaalne õppimine on oluline igas vanuses, eriti aga noortevaldkonnas, sest väga paljud inimese edasist elu ja otsustusi mõjutavad hoiakud, tõekspidamised ja väärtused kujunevad välja noorena. Mitteformaalne õppimine - olles paindlik, õppijakeskne, sotsiaalne, vabatahtlik jne - soodustab maailmapildi ja väärtuste kujunemist ning aktiivseks kodanikuks kasvamist.
Euroopa Nõukogu mitteformaalse õppimise teemalise sümpoosioni (2000) raportis tuuakse välja, et mitteformaalset õppimist tuleks kirjeldada kui oma vormilt ja olemuselt väga mitmekesist õppimist, mis peaks õpetama iseseisvaks eluks ja aktiivse kodanikuna tegutsemiseks vajalikke oskusi.
Oma loomuselt kannab mitteformaalne õppimine demokraatlikke ja osalemisega seotud väärtusi, kuivõrd õppimine ei toimu läbi autoriteedi ühepoolsete sõnumite, vaid pigem läbi ühiste teadmise loomise.
Mitteformaalses õppes rõhutatakse eelkõige õppimise protsessi ja mitte olemasolevaid teadmisi, mida edasi antakse; seetõttu on viimastel aastatel hakatud vastavas terminoloogias rääkima pigem mitteformaalsest õppimisest ja mitte niivõrd mitteformaalsest haridusest, kuivõrd viimasega seoses viidataks ka teatud (kindlaks määratud ja hierarhilistele) struktuuridele ja nende läbimise vajalikkusele.
Väärt allikas mõistete selgitamiseks on: Chisholm, L. (2005) Bridges for Recognition Cheat Sheet: Proceedings of the SALTO Bridges for Recognition: Promoting Recognition of Youth Work across Europe, Leuven-Louvain
Mitteformaalsest õppimisest saab rääkida kõikide eagruppidega seoses. Väikelaste loovusringid on näide mitteformaalsest õppimisest, nagu ka laste mitmesugused huvitegevused.
Eestis, tundub, nähakse ka noorte mitteformaalset õppimist suuresti just huvihariduse vallas tegutsemisena. Kuid ka avatud noortekeskustel on väga oluline roll noorte mitteformaalseks õppimiseks võimaluste loomisel, erinevate (projekti)tegevuste ja noortealgatuste toetamise kaudu, mis aitavad rõhutada noorte loovust ja vastutustunnet. Noortekeskuste avatud loomus peaks tagama ka selle, et mitteformaalse õppimise võimalused on kättesaadavad kõikidele noortele, olenemata võimetest, oskustest, senistest teadmistest ja rahalistest võimalustest.
Ühed peamised struktuurid, mis võimaldavad noortel inimestel mitteformaalse õppimise kasuteguritest osa saada, on kindlasti ka noorteühingud – oma tegevusega kõikidel tasanditel, kohalikust rahvusvaheliseni. Olenevalt küll konkreetsest noorteühingust, on neil struktuuridel võimalus pakkuda noortele tõeliselt aktiivset ja demokraatlikku osalusvõimalust, seeläbi aidates kaasa nii nende (sotsiaalsete, kultuuridevaheliste, juhtimis-, projektijuhtimis- jne) pädevuste arengule kui panustada kogukondade arengusse. Noorteühingute liikmete tegutsemist mitteformaalse õppimise vallas iseloomustab ka õppimine omaealistelt ja ettevõtmiste vabatahtlik iseloom.
Samu jooni kannab endas noorte omaalgatuslik tegutsemine registreerimata (sõprus)gruppidena. Juhul kui noortegrupp algatab, kavandab, valmistab ette ja viib läbi, olgu siis täiesti iseseisvalt või mõne täiskasvanu abiga, kohaliku või rahvusvahelise ettevõtmise ning mõistab selle kogemuse õppeväärtust, tuleb seda kindlasti samuti aktsepteerida olulise mitteformaalse õppimise kogemusena, ehkki siinjuures ei pruugi neil olla otsesteks juhendajateks vastava ala asjatundjaid.
Noortele ja noortega töötavatele inimestele pakub ohtralt mitteformaalse õppimise kogemusi tegutsemine "Euroopa Noored" programmi raames. Programm võimaldab noorte omaalgatuslikku tegutsemist ja mitmekesiste kogemuste omandamist nii rahvusvahelisel kui kohalikul tasandil.
Mitteformaalne õppimine võib leida aset ka töökontekstis, juhul kui õppimine on vabatahtlik, õppijakeskne jne, st kannab mitteformaalse õppimise väärtusi. Tööga mitteseotud täiskasvanute õppimisest räägitakse aga Eestis kui vabaharidusest. Vabahariduslikke koolitusasutusi ja täiskasvanute õppimise vallas tegutsevaid kodanikeühendusi koondab ühise katuse alla Eesti Vabaharidusliit, kelle funktsiooniks on ühtlasi ka vabahariduse rolli ja olulisuse teadvustamine ühiskonnas.
Mitteformaalse õppimie veebis www.mitteformaalne.ee leiad lisainformatsiooni õppemeetodite, õppematerjalide, koolituste ja palju muu kohta.