Oktoobrikuu on pühendatud vaimsele tervisele, mis annab hea põhjuse tuua teieni Noorte Vaimse Tervise Liikumise abiga noorte endi lood. Nad avavad oma kogemusi vaimse tervise väljakutsetega toimetulekul ja paranemise teel. Täna räägib meile oma loo 26-aastane Veiko.
Olen alati teadnud, et Eestis võib professionaalse psühholoogilise abi leidmine osutuda keeruliseks. Selle reaalsuses kogemine oli aga midagi hoopis teistsugust, eriti vaimse tervise küsimustes.
Võitlus depressiooni ja meeleolu kõikumistega on olnud minu kaaslane juba mõnda aega, kuid abi otsimine ei tulnud kergelt. Miks? Tõenäoliselt seetõttu, et depressioon ja sellega seotud probleemid tunduvad olevat ühiskondlikult tundlikud teemad, eriti noorte meeste puhul. Enesele tunnistamine, et vajan abi, oli keeruline, peamiselt seetõttu, et tundsin häbi oma mehelikkuse pärast. Esimene inimene, kellele oma olukorrast rääkisin, oli mu naine, kes õnneks oli äärmiselt toetav. Sellest hetkest sai selge, et mul on professionaalset abi vaja, kuid selle leidmine osutus oodatust keerulisemaks.
Minu teekond abi leidmiseni kulges läbi mitme meditsiiniasutuse – alates psühhiaatriakliinikust kuni kiirabi ja perearstini. Kokku kulus mul 96 päeva ja 11 arstivisiiti, enne kui keegi mu murele tõsiselt lahendust otsima hakkas. Perearst pakkus vaid antidepressante, traumapunkti personal süüdistas simuleerimises, ja psühhiaatriakliinikus öeldi, et järjekord psühholoogi vastuvõtule on nelja kuu pikkune. Tõeline abi saabus alles pärast perearsti vahetust.
Uus perearst suunas mind otsekohe teraapiafondi toel psühholoogi vastuvõtule. Seal kohtusin ma mõistva suhtumise ja avatud keskkonnaga, kus sain oma tempos avaneda. Psühholoog ja perearst töötasid koos minu raviplaani kallal, pakkudes mulle vajalikku tuge.
Ravi läbimine oli kaugel meeldivast, kuid teadmine, et keegi on minu kõrval, andis jõudu edasi liikuda. Kuigi paranemistee ei ole veel lõppenud, olen teinud suuri samme, mida ma ise poleks osanud ette kujutadagi.
Peale selle kogemuse hakkasin uurima teistelt, kas nad on kohanud sarnaseid probleeme arstiabi otsimisel. Kahjuks leidub liiga palju sarnaseid lugusid, mis näitavad, et vaimse tervise mured ei leia tihti vajalikku mõistmist ja toetust meditsiinisüsteemis.
Minu kogemusest õppinuna tahan toetada teisi sarnases olukorras inimesi. Me kõik vajame mõnikord abi – ja see on olemas. On arste, kes hoolivad ja tahavad aidata. On inimesi, kes pakuvad tuge. On võimalik leida tee tagasi elurõõmu juurde, peale tumedat perioodi.